Olles Delfis ja Eesti Päevalehes mitu ajalooprojekti teinud, on selge, et eestlane tõesti armastab oma ajalugu – armastab ehk idealiseerida vabariigi algusaega, elab kaasa Siberi meenutustele, naerab nõukogudeaegse totruse üle, meenutab heldimusega piimapuki otsas istumist või kakaokriisiaegset apelsiniglasuuriga jäätist. Eks retrohõngu on juba mähkunud ka IT-tiigri esimesed hüpped –1990-ndatest on saanud nostalgiaaines.
Eesti on täis inimesi, kes võivad ajaloosündmuste üle detailitäpsusega väidelda. Ent ehk on me ajaloohariduses ka lünki. Nõukogude ajal räägiti Eesti ajaloost moonutatult ja nooremale põlvkonnale on arusaamatu juba meie lähiminevik: see aeg on veel liiga uus, et ajalooraamatusse mahtuda. Kunagine võitjate põlvkond on nüüd juba väärikas eas, kelle riigi taasülesehitamise lood tasuks just praegu kirja panna.
Teinekord on ajaloosündmused ka pereringis rääkimata jäänud. Ah, mis sest rääkida, kõik ju teavad seda, ütlevad vanemad inimesed tihti mõistmata, et vahel on just nende eluaja sündmused need, mille kohta on raskeim infot leida. Materjal on liiga värske, sellest ei kirjutata veel õpikud. Aga ei ole õpikuistki lihtne ülevaadet leida.
Selle raamatu kaante vahele on mahtunud olulisem, traagilisem, põnevam, aga ka igapäevasem osa meie ajaloost.
Põnevat avastamist!